Facebooki fännileht III - 50 postituste ideed

22:21 Unknown 0 Comments

Tere, Mari-Liis siin.

Eelmistel nädalatel kirjutasin, kellele ja miks fännilehte vaja on ning lugesin üles 50 nõuannet Facebooki eduks. Täna on su ees 50 ideed, mida igapäevaselt postitada. Ikka selleks, et sul lihtsam oleks.

Facebooki fännileht II - 50 nõuannet eduks

22:39 Unknown 0 Comments

Tere, Mari-Liis siin.

Eelmisel nädalal kirjutasin, kellele ja miks seda fännilehte õigupoolest vaja on. Leiad selle " Facebooki fännileht I – kellele ja miks " pealkirja alt. Täna aga jätkan nõuannete ja väikeste nupukestega, mida tähele panna ja millega arvestada, kui soovid, et su fännileht ka edukas on.

Hoiatan, postitus on pikk. Nii et võta tass (või klaas) oma lemmik jooki, varu natuke aega ja alusta lugemist. 

Tutvu tegijaga: siidimaalija Maria Singingscarves Jürimäe

07:32 Silja Erg 1 Comments

Alustame väikest intervjuude sarja, mille eesmärgiks on tutvustada hakkajaid käsitöölisi/kunstnikke/vintage huvilisi, keda ühendab Etsy. Kaisa Holsting (SylphDesigns) päris  Maria Jürimäe'lt (Singingscarves) aru tema siidisallide ning muude tegemiste osas.

Maria Jürimäe https://www.etsy.com/shop/singingscarves

SylphDesigns: Olen näinud Su kauneid salle, kuid mul pole aimugi, kuidas see kõik alguse sai? Kas käisid mõnel kursusel ja sealt tuli esimene särts selles suunas või leidsid tee mõnel teisel viisil?

Singingscarves: Kõik sai alguse 18 aastat tagasi Värskas, kui tegin koos õdedega Panda tantsustuudio tüdrukutele suvelaagrit. Neis laagrites tehti lisaks tantsimisele ka palju muud põnevat. Tol aastal oli mu õde Kristina, kes õppis EKAs moekunsti, just siidimaali aine läbinud ja sellest vaimustusse sattunud. Nii pakkus ta välja idee ka lastega laagris maalima hakata. Ning minu esimene kogemus oligi kohe laste juhendamine – vaatasin, mida Krissu tegi või ütles ja aitasin lapsi tema soovitustest lähtuvalt. Nii et alguses olin juhendaja (no tegelikult olin õe abiline) ja siis proovisin ka ise 
Alates esimesest proovimisest armusin siidivärvidesse – auruvärvi kirkus on täiesti eriline, ehtne vikerkaar! Ainult arvutiga saab sarnaseid säravaid ja puhtaid toone, akvarellis, õli- ja akrüülvärvides selliseid pole. Ja siidi isepäisus võlus mind ka – aastaid akvarelli maalinuna arvasin, et on üsna lihtne siidile joonistada seda, mida mina tahan. Aga ega ikka ei olnud küll!

Siid pole mitte kangas, vaid kaasautor – tal on oma ideed ja otsused. Nendega võib võidelda või nendega võib kaasa minna. Mina eelistan viimast varianti, nii on protsess iga kord seikluslikult põnev.
Nii et siidimaalis olen oma õe õpilane põhitõdede osas, siis katsetasin aastaid ise, vaatasin raamatutest ja netist ning vahepeal olen ka mõnel kursusel käinud – ikka saab midagi juurde, kasvõi mõne väikse nipi. Viimati käisin Tartus Keret Altpere juures vahatehnika uusi nüansse õppimas (nt nõelaga kriipimist ei olnud ma varem kasutada julgenud).


SylphDesigns: Kas siidimaali peab ka õppima? Ning mida üks vaene algaja peab tegema, kel pole aimugi kust alustada, mis oleks esimene samm?

Singingscarves: Siidimaal on tehniline ala. On muidugi tehnikaid, mis sobivad ka algajatele ja lasteaialastele, aga nii kontuuriga kui vahaga maalimine on üsna keerukad. Õppima peab kindlasti ja harjutamist nõuab see omajagu!

Aga kas seda keegi ka õpetama peab, see on iseküsimus – võib ka omal käel katsetada. Oma kogemuste põhjal julgen siiski soovitada vähemalt alguses kelleltki veidi nõu küsida – raamatute ja neti puhul võivad väiksed, aga olulised nüansid tähelepanu alt välja jääda. Ja siis võib soovitud tulemuseni jõudmine nõuda palju aega, närvikulu... ja see võib ka saavutamata jääda. Kuna siid pole ka väga odav materjal, siis võib tunduda, et hulk head materjali läheb katsetuste käigus raisku. Kui asjatundja nõu annab, läheb õppimine ja tehnikate olemusest arusaamine kiiremini. Ning ise avastamise ja ekslemise rõõmu on siidimaali õppimises nagunii!



SylphDesigns: Sinu siidsallid on väga kunstilised, oled Sa kunsti varem õppinud? Kas joonistad ka niisama oma lõbuks või jääb kõik siidi manu?

Singingscarves: Minu isa, Ott Herodes, on kunstnik. Kunstniku laste jaoks on joonistamine elu loomulik osa. Ja meie isa viitsis tütardega tegelda – käisime koos maailmas, tegime natüürmorte, maastikku, portreesid... ja ta oskas delikaatselt, peamiselt eeskuju kaudu, väga hästi juhendada. Koolis olime õega ikka need, kes tegid stende, seinalehti, almanahhe... ning jutustavates tundides joonistasin vaikselt kaaslastest portreesid ning õpetajatest karikatuure. Oleme isegi Raekoja platsi ääres söega sarže joonistanud  Ehkki viimasel ajal on põhilemmikuks tõesti siid, teen aeg- ajalt ka mõne akvarelli, akrüülmaali, joonistuse... ja muidugi ei suuda ma ka täna koosolekul või loengus „sodimiseta“ hakkama saada.

SylphDesigns: Sul on tohutu suur hulk fänne oma FB lehel, kui kaua Sa seda kõike teinud oled? Ja mis on selle saladus, kuidas nii edukaks sotsiaalmeedias saanud oled?

Singingscarves: SingingScarves FaceBooki lehe avasin 2009. aasta lõpul, umbes samal ajal kui veebipoe Etsys. Alguses kutsusin sinna oma sõpru. Iga uue fänni üle olin väga rõõmus. Kui neid oli umbes 30, siis sattus nende sekka juba ka mõni selline sõber, sugulane või hea tuttav, kellel veel ei olnudki mu salli, lipsu või maali. Siis maalisin neile ka kohe midagi – et kuidas nad muidu teavad fännid olla, kui pole proovinud! Aga peagi hakkas fännide hulka tulema ka sõprade sõpru, keda ma isiklikult ei tundnudki ning mitte ainult Eestist – kuna Etsy on põhiliselt siiski USA leht, siis tuli fännide sekka sealseid salliomanikke, nende sõpru, samuti siidikunstnikke kogu maailmast.

Ma arvan, et fännide kasvule on kindlasti kaasa aidanud see, et olen neile salle jaganud – alguses tõesti kõigile, aga õige pea muutus see võimatuks ja tegin süsteemi, et salli sai iga 100-s (200-s, 300-s jne) ning iga 50 puhul loosisin ühele aktiivsele fännile salli välja.

Aga FB on müstiline koht – minu fännide hulk, kui see oli juba üle 500, hakkas palju kiiremini kasvama ning peagi oli neid Gruusiast ja Tuneesiast juba rohkem kui Eestist.

Gruusiast saan ma veel kuidagi aru, seal on mul sõpru ja ehk on need fännid mu sõprade sõprade sõbrad... aga Tuneesiast ei tunne ma kedagi, nii et see on tõesti müstika. Võib-olla on nende seas lihtsalt palju siidimaali- ja sallifänne  ? Igatahes peagi muutus ka iga 100 tähistamine keeruliseks ja nüüd jagan salle kingiks iga uue 1000 täitumise puhul. Praegu on 6000 ja natuke peale  Ja nende seas on ka tõelisi salligurmaane, kes mõne uue salli kohe endale ampsavad, nii et mul pole vajagi salli Etsysse üles panna.



SylphDesigns: Kas sallide maalimine on saanud juba Sinu igapäevatööks? Kas tahaksid üldse sellega tegeleda kogu aja?

Singingscarves: See on kindlasti rohkem kui hobi. Aga ära elada sellest saaksin siiski vaid kahel kuul aastas – detsembris ja mais.
Vahepeal arvasin, et tahaksingi ainult maalida, maalida, maalida... Aga eelmisel kevadel, kui üks USA proua tellis karikakardega siidsallid oma kursuse kokkutulekuks kõigile kursaõdedele, mille pidin kahe nädalaga valmis maalima, siis hakkasin selles tahtmises kahtlema...

Ma arvan, et praegune elukorraldus on päris hea. Osalise koormusega töö ülikoolis ja teine osa siis vabakutselise kunstnikuna. Võib-olla võiks kunsti osa veel veidi suurendada, aga mitte nii palju, et asi muutuks „tootmiseks“ – et ma pean kiiresti hulga salle valmis saama.

Minu siidisallide oluline osa on ka neisse lauldud laulud ja see maalimise mõnu, mis positiivse energiana salli sisse jääb. Kiirustamise energiat ma sinna panna ei tahaks.

SylphDesigns: Märkasin ka seda, et korraldad ise koolitusi? Mis ajendab Sind oma kogemust ja annet teistega jagama?
Singingscarves: Usun, et jagatud energia kasvab ja jagatud kogemus teeb kõiki pooli rikkamaks. Nii õpetan siidimaali heameelega nii neile, kel juba palju kunstikogemusi ja kes tahavad õppida üht uut ja huvitavat maalimisviisi, kui ka neile, kes arvavad, et nad üldse joonistada ei oska, aga keda idee enda tehtud siidsallist siiski võlub.

Mul on mõnede (eriti vanemaealiste) sugulaste-tuttavate, samuti teiste (siidi)kunstnikega olnud arutelusid ja isegi vaidlusi selle üle, kas ikka on mõistlik kõiki oma aastate jooksul vaevaliselt omandatud kogemusi ja tehnikaid kõigiga jagada. Aga usun, et me ei ela enam keskajas, kus meistrisaladusi peab kiivalt tsunfti sees hoidma. Jagamise ja ühise avastamise kaudu olen ka ise palju juurde õppinud. . . ja vaevalt ma midagi sellist tean, mida mitte keegi mitte üldse mitte kusagil teinud poleks – kindlasti on kuskil netis või mõnes raamatus taoline idee (või sellega väga sarnane) juba olemas.

Armastus siidimaali vastu on nakkusohtlik, aga mina olen teadlikult seda pisikut levitanud.

Minu juures siidimaali õppinute seas on neid, kellel on hea värvitunnetus, lahtine käsi ja kes tajuvad ka siidi erilist energiat. Nende seast on mõned ka Etsy poe avanud, näiteks Tiiu ja Sirje.

SylphDesigns: Kui Sa peaksid ise end kirjeldama, siis mis oleks see, mis on esmapilgul Sinu enda arvates kõige Sinulikum? 

Singingscarves: Ma arvan, et eestlase kohta olen ma üle keskmise avatud – juhustele, seiklustele, uutele ideedele. Maailmas on palju sellist, mida on ratsionaalselt raske seletada. Aga need asjad on olemas.

Minulik on teha palju asju korraga, mänguliselt, lõbusalt... mõnegi arvates ka täiesti irratsionaalselt. Ehkki minu jaoks on asjal oma loogika sees.

Maalides kogen seda eriti selgelt – see on suurepärane tunne, kui maalid, laulad ja vaatad, kuidas siid su pintsli all otsekui iseenesest ennast maalib, värvid üllatavalt segunevad ja põnevaid kujundeid loovad. Ja juhused omandavad uue tähenduse.


SylphDesigns: Mis on see millest inimesed just Sinu käekirja või olemuse ära tunnevad?

Singingscarves: Minu sallidel on eriline energia. Neis on värvide sära ja nad on mõnusalt pehmed (aga sellised on kõik auruvärvidega maalitud siidid). Kuid minu sallides on ka maalimisrõõmu, laule, põnevust. See kõik kandub edasi ka kandjale – selline sall ei too ainult komplimente, vaid annab ka lisaportsu sära ja loovust ning on aidanud isegi tervisehädade vastu. Eriti hästi mõjub sall, millel on saaja lemmikmotiivid, nt tema lemmiklind, lapsepõlve armas oja, tähendusliku muusikapala noot vms ja mis on maalitud ta lemmikvärvides. Sageli kirjutan sallile ka kinkija(te) nimed – olgu sall siis kingiks tütrelt, austajalt, kolleegidelt või klassitäielt lastelt.

Minu sallidel on oma stiil ja värvitunnetus, mille järgi nad äratuntavad on – vaba ja kiire joon, julged üleminekud ja mängud vee ja valgumistega, guttatehnikas sallide puhul tihti erinevate kontuuride samaaegne kasutamine... Ja nad on kõik ainueksemplarid.

Ehkki olen maalinud palju (2010. aastal sai 1000 salli ja sellest ajast alates ma neid enam ei loe) on minu sallid igaüks isemoodi. Ma ei kopeeri neid ka ise. Isegi kui tahetakse, et teeksin mõne uue rooside, piibelehtede või liblikatega salli, võib see tulla eelmistega sarnane, ent kunagi pole see identne. Ma ei kasuta eelnevalt paberile tehtud jooniseid (välja arvatud tõesti siis, kui pean siidile maalima mingi täpse logo) ja joonistan iga salli kujunduse algusest peale. Nii on iga uus liblika- või karikakrasall ikkagi täitsa omamoodi – lilled või liblikad on erineva kujuga, erinevates kohtades. Ja kui ma just ei kasuta potivärvi või pole spetsiaalselt valmis teinud mingit segu (nt kunagi oli mul purk TTÜ punakaslillat, mille segamine oli paras nõiakunst), siis on ka toonid veidi erinevad.
Samas on kõik mu sallid minu nägu. Olen kursustel oma õpilastele lahkelt tutvustanud töövõtteid ja nippe. Aga isegi kui nad proovivad mõnda minu salli kopeerida (mõned on proovinud ja see on õppimiseks tegelikult päris kasulik), ei tule see kunagi samasugune välja.

Ja paljud inimesed (isegi need, kes sedasorti asju eriti ei usu) tunnevad ära ka mu sallide hea energia 

Facebooki fännileht I, II, III ja IV - sissejuhatus ning kellele ja miks?

04:11 Unknown 0 Comments

Tere, Mari-Liis siin.

Lubasin kirjutada midagi õpetlikku ja lihtsas eesti keeles. Otsustasin alustada Facebook-iga. Paljudel on fännileht juba tehtud, aga alati annab midagi juurde õppida, eks?

Tahtsin teha ühe korraliku ja põhjaliku postituse teemal, miks fännilehte üldse vaja on ja mida sinna postitada. Kui aga mustand Wordis venis juba kaheksandale lehele, otsustasin jupitama hakata. Sain kokku neli osa, iga nädala kohta üks:

Facebooki fännileht I - sissejuhatus ning kellele ja miks?
Facebooki fännileht II -50 nõuannet eduks
Facebooki fännileht III - 50 postituste ideed
Facebooki fännileht IV - 10 näidetEtsy keskkonnast

Esimene nädal, esimene osa: